Kudusime Veinika Västriku ja Kristel Põldmaa koostatud vihikust ”Minu vanaema vaip” pärit mustrit, katsetades erinevate materjalidega.
Roosa on trikooriba, valge froteerätiku servad, roheline ja pruun on takunöör. See on väga lihtne rakendus nelja niieraami ja nelja tallalauaga. Olge julged katsemaks midagi enamat, kui kaltsuvaip.
↧
Oktoobri lõpus Velisel toimunud kursuse tööd
↧
Tuule ja vihmaga (kaastöö ajakirjale KÄSITÖÖ)
Sallid, suurrätt ja tekst: EVA-LIISA KRIIS
Fotod: Mark Raidpere
Modell: Karin
Meik: Õnne Rudi
Suurrättide jälgi ajamas
Sillaotsa talumuuseum Raplamaal Velisel on reaalselt eksisteerinud ja iseseisvalt majandanud talu läbi aegade. Viimasel ajal kipun sinna lausa igal nädalal asja tegema. Ilmselt on seal õhustik, mis passib hästi väikeseks jalutuskäiguks ja mõtete tuulutamiseks, umbes nagu läheks maale vanaisa ja vanaema juurde. Ikka näed katkematut tööde ja toimetamiste jada, mis sisendab teatavat kindlustunnet ja kutsub üksiti ka oma kätega midagi korda saatma.
Muuseumis käies hakkasid silma ka suurrätid. Küll on neid partel ja üle voodi otsa visatud, siin ja seal. Neid ei ole tohutu kogus, kuid piisavalt, et edasi anda piirkonnas kasutusel olnud tarbeesemete tehnikaid. Muuseumi kogutud suurrätid on suures osas krepptehnikas, kuigi leidub ka toimseid.
Sidused, lõngad ja viimistlus
Kreppsidus annab krobelise ja koheva kangapinna. Samal ajal ei tohi olla pikki lõngajooksusid. Paremaid kreppe saab suuremate sidustega, kuid alati on püütud arvesse võtta ka oma oskusi ja kangastelje võimalusi. Sillaotsale kogutud krepptehnikas suurrätid on kootud kaheksa tallalaua ja kaheksa niieraamiga. Niietama ja tallama peab järjeliste gruppidena. Toimsele ja krepile lisaks on suurrättides vahel kasutatud toimse algrakendusega ühendatud topeltkanga sidust. Kasutati eriti peent lõnga ning ruudustik oli räti ühel poolel erinev teisest poolest.
Omal ajal kanti suurrätti just tuulise ja vihmase ilmaga, kuna villasel materjalil on hea omadus ka niiskena sooja pidada. Et kangas oleks veel ilmastikukindlam, pesti valmis kootud suurrätte tuhaleelises, mis vanutab ja ajab villasel lõngal kiud harali. Vanutamine muudab kanga tihedaks ja tuulekindlaks, karvasus tõrjub eemale veepiisad.
Sallid, sisustus ja ruudustik
Tänapäeval, kui on leiutatud erinevaid ilmastikukindlaid materjale, ei ole täismõõdus suurräti kandmine enam põhjendatud. Küll kasutatakse neid sisustuses, rõivakangana ja väiksemal kujul näiteks sallina. Kanga tiheduse valik on olenevalt otstarbest erinev. Sallikangas peab olema pehmem ja hõredama soaga kootud (suga nr 30–60) ja rõivakangas või sisustustekstiil tihedama soaga kootud (suga nr 60–80) – need soanumbrid on sobivad kahekordse maavillase lõngaga kududes.
Ruudustikku saab moodustada erinevate võtetega. Kindel on ainult see, et samad triiburütmid, mis lõimeks kääritud, kootakse ka sisse. Sisse võib kududa lõngad samades toonides või vastupidistes toonides kääritavaga. Suurrätis võib olla üks ruudustik, kuid olen näinud kuni kolme eri laiusega ja eri heledus-tumedusastmes olevaid ruute ühes suurrätis. Osa ruudustikke on hajutatud ühest servast teise terve mustrikorra ulatuses, tekitades optilisi efekte ja õhulisi üleminekutoone. Suurräti värvid on tavaliselt mahedad ja tumedapoolsed, kuid proovida võib ka värviküllasemaid kooslusi. Üldiselt on suurrätt olnud kokku õmmeldud kahest kangalaiusest, kuid kooti ka laiadel telgedel või topeltlaia kangasidusega.
Suvekool
Kõiki neid kangakudumise tehnikaid proovisime tänavu suvel Velise suvekoolis maa- ja kirikangastelgedel kududa. Ühendatud topeltkanga puhul võtsime appi koguni arvutiga juhitava telje, sest selles siduses on kasutusel 12 niieraami ja 12 tallalauda.
Kangakudumise suvekool, millest võttis osa 50 naist, sai koos suvega läbi. Suve lõpus kudusin maha viimased kursuslastest kangastelgedele jäänud lõimed. Ja milleks siis veel vormida palav, töökas ja uusi tutvusi täis suvi, kui mitte soojaks ja pehmeks salliks! Salle valmistades eirasin etnograafilise suurräti kudumise põhimõtteid ja kasutasin sissekudumiseks lõngasid selliselt, et tulemus oleks tänapäevane, pehme, kukkuv ja lendlev.
Tänavusest suvekoolist saad rohkem lugeda Iida blogist ja täpsema info järgmise suvekooli kohta leiad Käsitöö 2011. aasta mainumbrist.
Sidused leiad ajakirja Käsitöö novembri numbrist. Lisaks saad lugeda minu pikeetehnikas tekstiilide valmistamisõpetusi.
↧
↧
IIDA-l on nüüd kaks uut veebilehte
Ruumi säästmiseks IIDA blogis ja suvekooli info paremaks edastamiseks otsustasin luua selleks eraldi veebilehe. Seal on palju pilte eelmise aasta kohta ja sinna laekub kogu värske info tuleva suve sündmustest. Loomulikult on uudised lühidalt ka blogis kirjas, nii, et kes on vanaviisi harjunud, ei jää ka infost ilma. Uuele lehele saab mugavalt blogis paremas servas oleva banneri kaudu.
www.iidadesign.eu lehelt leiad minu jõulupakkumised ja edaspidi müügis olevad tooted. Külastamiseks kliki vasakus servas olevat bannerit- IIDA jõulukingid.
↧
Ajakirja KÄSITÖÖ kaasautoreid tutvustav video.
↧
DVD Maateljed ja sõbakirikangas videotutvustus
Uue DVD Maateljed ja sõbakirikangas lühikest videotutvustust saab vaadata siit:
Maateljed ja sõbakirikangas DVD tutvustus from Eva-Liisa Kriis on Vimeo.
↧
↧
Ootamatult tore materjali pakkumine
↧
Jõulupakkumine
Kuni 12. jaanuarini on võimalik kolm kangakudumise õppefilmi omandada hinnaga 450.- krooni (29.- eurot) komplekt.
Ostmiseks kirjuta e-kiri eva(at)iidadesign.eu, milles on sinu postiaadress.
↧
Vaimastvere – kangrute vald
“See, mis Avinurme puunõude alal, on Vaimastvere kudumistöödes”, kirjutab 1934 aasta “Postimees”.
Vaimastvere pea igas talus olevat kootud kardinakangaid. Tööd tegid nii mehed, kui naised ööpäevläbi vahetustega. Seda eriti talvisel ajal. Kaup viidi suuremate linnade kangakauplustesse, kus seda siis ekslikult välismaise tootena osteti, kuna kardinad olid kootud soome- ehk kirikangastelgedel ja soome mustrite järgi. Kõige selle taga olevat olnud aga üks vaesest perest pärit edasipüüdlik naisterahvas, Marie Kull. Marie õppis kangakudumist Tartu Naisseltsis. Hiljem osales käsitöö näitustel ja messidel, tegi tellimustöid ja õpetas kangakudumist Vaimastvere ümbruskonna noortele.
Marie Kullile kuulunud, soomest pärit, kangamustrite mapp, mille järgi ta ilmselt kardinakangaid kudus. Mapis on säilinud 19 lehte kanga rakenduste ja näidistega.
↧
Anni Varma (Warma)
Anni Varma (1891–1957) neiuna Pulk, oli hilisema Eesti Vabariigi diplomaadi Aleksander Warma esimene abikaasa.
Anni Varma oli väljapaistev kooli- ja seltskonnategelane, igati koloriitne kuju, erialase hariduse omandanud Helsingis, hiljem täiendanud ennast Pariisis. Ta oli Tallinnas Tuvi tänavas asuva Naiskutsekooli juhataja aastail 1922–1941 ja Osaühisuse “Kodukäsitöö” juhatuses alates 1927-1937 .
Anni Varma küüditati Siberisse 1949 aastal. 1957. aasta kevadel tuli A. Warma asumiselt tagasi, kuid suri samal aastal.
Anni Varma kirjutas koolijuhataja ametis olles kaks õmblustehnikat puudutavat raamatut. Neid oli esmajärjekorras vaja õppevahendiks, kuna enamus vajalikust käsitöö alasest kirjandusest oli prantsuse ja saksa keelne.
Õmblustööde tehnika I “Pesutöö käsiraamat” välja antud 1930 aastal. Lehekülgi 340. Raamat sisaldab õmbluspistete, tikandite, töövahendite ja materjalide kirjeldust. Sealjuures nimetused on osaliselt toodud ka prantsuskeelsetena.
Õmblustööde tehnika. II, “Rõivatöö õppe- ja käsiraamat” välja antud 1940 aastal. Lehekülgi 613. Raamat sisaldab erinevate rõivaste ja kodutekstiilide õmblemise kirjeldusi ja mõningaid lõikeid.
↧
↧
Helena Oikkonen
Lapimaalt pärit Helena Oikkonen omandas käsitööõpetaja kutse Tampere Käsitöö- ja Tarbekunstikoolis 1912 aastal. Aasta pärast jätkas ta õpinguid Hämeenlinnas Fredrika Wetterhofi koolis, mille lõpetas 1914 aastal. Samal aastal otsiti Hämeenlinnast Pihkva oblasti väikelinnas Oudovas (varem ka Gdov) asuvasse kooli käsitööõpetajat ja Wetterhofist soovitatigi Helena Oikkoneni.
Oudovas olid Helena õpilasteks nii veneleased kui eestlased. Neid oli iga aasta kahekümne ringis. Nelja Oudovas veedetud aasta jooksul õppis Helena hästi ära eesti keele.
Sõjasegaduses sattus ta üle Peipsi asuvasse Tartusse ja veetis seal neli aastat. 1923 pöördus Helena Tallinna Naiskutsekooli poole, et saada õpetaja kohta. Õpetajaametit pidades andis ta 1926 aastal välja esimese eestikeelse kangakudumise õpiku „Kangakudumise õpetus“. Õpiku koostamisel on kasutatud soomlaste Emil J. Simola ja Anna Henriksson kangakudumise raamatuid. Helena Oikkoneni loodud mustreid võib leida ka ajakirjast „Taluperenaine“.
↧
ERM-i konkurss
Eesti Rahva Muuseum kutsub osalema konkursil „Minu lemmik Eesti Rahva Muuseumi kogudest“. Ootame osalema kõiki käsitöötegijaid, kes valiksid muuseumi Eesti rahvakultuuri esemete seast oma lemmiku inspiratsiooniks ning annaksid talle oma kätega uue elu, mõtestaksid tema tähendust ning konteksti kaasajas. Konkursi tähtaeg 31. märts. Rohkem infot leiad, kui vajutad juursolevale pildile.
↧
Lillelaua taassünd
Ajakirja “Käsitöö” veebruari numbrist saad lugeda ühe lillelaua saamisloost, mis on valmistatud 30-nendatel ja leiab taaskasutust tänapäeval.
pööningult leitud lillealus
↧
Näitus “Suurrätt- kavandamine ja tehnikad”
Toimumise koht ja aeg: Tallinna rahvaülikoolis Estonia pst. 5A 1.veebruar-1.märts 2011 aastal. Näitus avatakse 31. jaanuaril kell 17.00. Kõik huvilised on oodatud!
Näitusel on eksponeeritud 8-10 eriilmelist suurrätti koos rakendustega. Enamus nendest vanad, osad pärit Märjamaa valla Sillaotsa Talumuuseumist, ülejäänud erakogudest.
Esemete eksponeerimise eesmärgiks on tähelepanu juhtimine suurrättidele, mitte ainult kui ruudulistele toimses tehnikas tarbetekstiilidele, vaid kui valmistajalt väga häid kangakudumisoskusi, tehnoloogilist mõtlemist ja värvitaju eeldavaid esemeid.
Suurrätt tuli kasutusele naisterahva rõivastuses 19. sjandi alguses ja oli nö. kehva ilma kehakate, kaitstes tuule ja vihma eest. Ilmastiku suhtes head omadused annab materjaliks kasutatud villane lõng, mis on ka märjaks saades soojapidav. Tänapäeval, kus me oleme leiutanud palju uusi ilmastikukindlaid kangaid rõivaste valmistamiseks ning sõidame lisaks suurema osa ajast autoga, ei ole suurräti kandmine enam õigustatud. Kuid see vana aja tarbeese õpetab meile head kompositsioonitunnestust, värvimeelt ja erinevaid tehnikaid kangastelgedel kudumiseks. Tänu säilinud esemetele ja nende kaudu, juhendan ka kangakudumise suvekoolis suurräti valmistamise kursust. Sealt saadud oskustega on osalejal hiljem võimalik kududa salle, pleede, sisustustekstiile või rõivakangaid.
Näitusekülastajal on võimalik rätiruudustikelt šnitti võtta ja vanu tehnikaid üles kirjutada, sest rätte täiendavad juuresolevad kangarakendused/mustrilehed.
Suurrätid on Rahvaülikooli ruumides eksponeeritud kuu aega. Seejärel liigub näitus veel kuuks ajaks Sillaotsa Talumuuseumisse Märjamaal.
Näituse koostaja: Eva-Liisa Kriis.
↧
↧
Suurrätt- kavandamine ja tehnikad (vol 1)
Näitus “Suurrätt- kavandamine ja tehnikad” Tallinna rahvaülikoolis Estonia pst. 5A 1.veebruar-1.märts 2011 aastal. Sissepääs hoovi poolt. Näituse koostaja ja uute suurrättide autor Eva-Liisa Kriis. Allolevate fotode autor on Jüri Kusmin. Rohkem pilte on võimalik vaadata Sillaotsa Talumuuseumi lehelt.
Märtsi kuus on sama näitus üleval Sillaotsa Talumuuseumis Raplamaal Märjamaa vallas.
2.08-15.08 2011 on näitus taas Tallinnas. Sellel korral Rahvakunsti galeriis Pikk tn. 22.
↧
Kaks suurrätti- erinevad või sarnased ?
Vana-Vigalas nähtud suurrätt
Setu suurrätt (Anna Kõivo erakogust)
Avastasin endale üllatuseks, et Ingrit Kala koostatud vihikus “Seto suurrätid” on üks rätik väga sarnane Vigalas nähtuga. Ruudustik on mõlemal küll veidi isemoodi kavandatud aga siiski… Kui õnnestub midagi välja uurida, kirjutan siia postitusse juurde.
Ingrit Kala (vihiku “Seto suurrätt” autor):
“Tõesti huvitav kokkusattumus.
Anna Kõivo suurrätt ei ole õmblusega. Kindlasti ei ole seda kootud kodus vaid soetatud Petseri turult nagu tol ajal ikka tavaks oli.
Väga võimalik, et see on sattunud Setomaale väljastpoolt.
Mõõdud nagu enamuses rättidel 150-160 * 150-160″. (Ingrit on mõelnud ilmselt setu rätte, sest Läänemaal ulatuvad mõõdud kahe meetrini).
↧
Kihnu Kauba Maja müüb kangastelgesid
Kihnu puutöömeister Enno Tšetšin valmistab ERITELLIMUSEL kangastelgesid! Hind kokkuleppel! Kihnu Kaubamaja koduleht www.kihnukaubamaja.ee
Pildil on maatelje tüüpi kangasteljed.
↧
Õitsvate aegade lillealus (ajakirjale Käsitöö)
Tekst: Eva-Liisa Kriis
Lillealuse kavand: Nigul Espe
renoveerinud: Eva-Liisa Kriis
Foto: Priit Grepp
Joonised ilmunud: Taluperenaine 8/1937
Kevad viib mõtted lilledele, istutamisele ning lillealusele. Teadsin, et pööningul on üks loksuv lillelaud, aga polnud seda varem lähemalt silmitsenud. Ühel päeval tulid aga jutuks ilmasõjaeelsed ajakirjad ning keegi mainis, et pööningul olev lillelaud on Taluprenaine jooniste järgi tehtud. Tõin siis lillealuse valguse kätte ja hakkasin sirvima oma tagasihoidlikku vanade ajakirjade kogu. 1937. aasta augustinumbris oligi see lillealuse joonis ilmunud. Joonise autoriks on Nigul Espe, kes lõpetas Pallases maali ja mööblikunsti eriala 1932. aastal. Ajakirjadele tegi ta kaastööd 1940. aastani. Lisaks oli ta aktiivne maalija ja pidas 1930-nendatel Tartus kultuurirahva kohvikut Ko-Ko-Ko.
Oma artiklis kutsub Nigul Espe lugejaid üles sisustama eluruume praktiliselt ja lihtsalt. Ta tunneb muret lillede liigse arvukuse pärast, eriti kui taimed võtavad enda alla ruumi kõige valgemad ja mugavamad kohad. kavandatud lillealus võimaldab vaadelda võrdselt kõiki seal asuvaid lilli, samas ei ole see liiga kõrge ega varja aknast langevat valgust.
Lillealus on valmistatud 1,5 cm paksustest hööveldatud laudadest. Originaaljuhendis on kinnitusvahendiks naelad. Tänapäeval võiks kasutada liimi ja sobiva mõõduga puidukruvisid. Viimistlusvahendiks oli tol ajal õlivärv või liimvärv ja lakk. Lillealuse kasutusele võtmiseks liimisin kinni murdunud plaadi, eemaldasin mustuse, lihvisin taldlihvijaga krobelised kohad ja värvisin lillealuse mööblivärviga üle.
↧
↧
Kursus “Uued kuued mööblile” IIDA suvekoolis
Sellel suvel on võimalik lisaks kangakudumisele IIDA suvekoolis õppida ka pehmemööbli kattekanga vahetamist. Kursused on kevadel ja sobivad hästi kokku ajaga, kus tavaliselt teeme kodus suurpuhastust ja sooviksime kindlasti näha, et ka mööbel näeks välja parem. Kursuste ajakava võimaldab korrastada näiteks tugitooli. Kursustel ei ole võimalik õppida vedrude sidumist, kuid kõik muud tööd, kaasaarvatud väiksemas mahus puitdetailide korrastamine on teostatvad. Töövahendid selleks on meie poolt. Siiski võiksid igal osalejal olla oma tangid ja klambripüstol. Täpsema ajakava ja hinnad leiad juba suvekooli lehelt suvekool.iidadesign.eu.
"Kingitus emale" Rahvaülikoolis 2010. aastal toimunud kursuse töö
↧
Osale laulu ja tantsupeo istumisaluste talgutel
Suured tänud kõigile, kes osalesid XI noorte laulu- ja tantsupeo “Ehe maa ja ilm” istumisaluste konkursil. Konkursile esitati palju leidlikke ning eesti rahvakunsti- ja käsitöö traditsioonist lähtuvaid ideid. Teostamiseks valis žürii välja Reimo Riipuse töö, kes pakkus välja kangastelgedel kootud istumisaluse, mida saab kasutada ka kotina.
Kutsume kõiki vabatahtlikke, kes soovivad osaleda laulu- ja tantsupeo ettevalmistamisel, kangastelgedel kuduma istumisaluseid peol kasutamiseks ja kaunistamiseks.
Abi eest tänab, täiendavatele küsimustele vastab ning osalemisindu soovib
Ehe maa ja ilm korraldustoimkond
ehemaailm@kul.ee
↧
Alma Koskel
Alma Koskel on sündinud 6. juulil 1886. a. Jõgeva vallas Tartumaal. Alma õppis A. Salomoni tütarlastekoolis Tartus. Kutsehariduse omandas Soome mitmes käsitöö ja kudumiskoolis ning kunstitööstuskoolis Atheneumis. Hiljem Eestis oli ta koduõpetajaks Võrumaal ja Tartu Naisseltsi käsitöö ja kudumiskursuste juhatajaks. Naisühingu käsitöökooli juhataja kohale asus ta alates 1919. aastast. Alma Koskel oli tegev Tartu Naisseltsis, “Naiste töö ja elu” toimetuses, Tartu Naisühingus, Eesti Naisorganisatsioonide Liidu juhatuses ja mujal. (Postimees Tartu 1936 5. juuni lk 7).
- Pallase esimesele põhikirjale kirjutasid koos Konrad Mäe, Aleksander Tassa, Ado Vabbe, Mart Pukitsa, Voldemar Kangro-Pooli ja Johannes Einsillaga alla ka neli naist: Clara Holst, Alma Johanson (Koskel), Auguste Pärn ja Marie Reisik.
- Alma Koskelit loetakse ka esimeseks Eesti tekstiilikunstnikuks.
- Tartu Naisühingu Käsitöökool (1919–1942) alustas tegevust Alma Koskeli juhtimisel raamatuköitmise ja papitöö töökoja sisseseadega. 1923. aastal lisandus nahatöö osakond. Valmistati käekotte, rahataskuid, suitsutopse jne. 1927–1941 oli keraamika osakonna õpetajaks Hilda Tover kelle käe all valmistati Riigi Kunstitööstuskooliga sarnast laadi keraamikat. Toodangut müüdi OÜ Kodukäsitöö poodides ja iga-aastasel kooli näitusmüügil.
Alma Koskel suri 1942 aastal 56 aastaselt.
↧